Meeste viljatuse geneetilisi põhjuseid uuriv doktorant pälvis Valda ja Bernard Õuna stipendiumi

Valda ja Bernard Õuna stipendiumiga tunnustatakse Tartu Ülikooli üliõpilasi, kes on eelneva aasta jooksul avaldanud või avaldamiseks esitanud biomeditsiiniga seotud teadustöö. 5000-eurose stipendiumi pälvis arstiteaduse 4. aasta doktorant Kristiina Lillepea.

Tänavune stipendiaat on oma teaduskarjääris keskendunud molekulaarse teaduse ja kliinilise praktika ühendamisele. Tema doktoritöö fookuses on meeste viljatuse teadaolevate geneetiliste põhjuste kaardistamine ja uute monogeensete põhjuste tuvastamine. Töö hõlmab ka sekundaarsete geneetiliste leidude kirjeldamist raske spermatogeneesihäirega patsientide käsitluses.

Lillepea doktoritöö raames tehtud uuringu tulemused võimaldasid alustada geneetiliste testide rakendamist SA Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus. Sealhulgas arendati koostöös androloogidega välja töövoog geneetiliste leidude tagasisidestamiseks patsientidele, mille abil viljatusega meeste kliiniline käsitlus parenes ja muutus personaalsemaks.

„Stipendiumi saamine on minu jaoks suur au ja tunnustus, mis näitab, et minu senine töö ja pühendumus on väärtustatud. See annab mulle innustust ja tuge, et keskenduda täielikult oma õpingutele ja edasisele teadustööle,“ ütles Lillepea. Ta plaanib oma doktoritöös jätkata uute mehepoolsete viljatuse monogeensete põhjuste tuvastamist, et laiendada veelgi teadmisi geneetilise viljatuse tekkemehhanismidest.

Konkursile laekus kokku 8 tugeva tasemega taotlust, mis tegi taotluste hindamiskomisjoni töö raskeks. Stipendiaadi puhul toodi esile esmaautorlust kõrgelt hinnatud erialases ajakirjas ja kaasautorlust mitmes teises teaduspublikatsioonis. Stipendiumi saaja kuulutati välja 3. oktoobril toimunud arstiteaduskonna aastapäeva dekaani vastuvõtul.

Valda ja Bernard Õuna stipendiumifond loodi 2015. aastal Valda Õuna testamendiga Tartu Ülikooli Sihtasutusele annetatud rahast. Valda Õun sündis 1921. aastal Pärnus, õppis lühidalt Tartu Ülikoolis meditsiini, kuid põgenes sõja saabudes 1944. aastal Saksamaale ja sealt edasi Kanadasse. Meditsiinivaldkond jäi talle südamelähedaseks elu lõpuni ning tema ja abikaasa Bernardi mälestuseks loodud fond on selle jäädvustuseks.