Viie lapse isa ja teadlane Kristjan Kalam rahvusvahelise teaduskoostöö ja pereelu tasakaalust

Kalam tegeleb esmapilgul nähtamatuga: üliõhukeste kilede ehk tahkiskihtidega, mille paksus jääb nanomeetrite suurusjärku. Need ei ole aga sugugi argised materjalid nagu kilekotid, vaid tehnoloogilise arengu mõttes vajalikud struktuurid, mida kasutatakse näiteks elektroonikas ja pinnakatetes. „Valmistan neid, otsin neis uudseid omadusi ja parandan olemasolevaid,“ võtab Kalam oma töö kokku.  

Doktorikraadi sai ta Tartu Ülikoolis 2020. aastal. Toona olid tema teadustöö keskmes tahkiskihtide mäluefektid ehk viisid, kuidas panna materjal mäletama oma eelnevat olekut. 2024. aastal suundus Kalam Ernst Jaaksoni mälestusfondi stipendiumi toel Hispaaniasse Valladolidi Ülikooli järeldoktorantuuri. Möödunud aastal sealt naasnuna sai tema uueks sihiks üliõhukeste kilede valgustundlikuks muutmise uurimine, mis rakendub näiteks sensorite ja liikumisandurite tehnoloogias.

Järeldoktorantuuri kogemus tõi Kalami sõnul kaasa nii uued teaduskoostöövõimalused kui ka laiema arusaama sellest, kuidas mujal maailmas elatakse ja töötatakse. Ta rõhutab, et rahvusvaheline liikumine ja vahetu suhtlus on teaduses asendamatu, ehkki seda sageli alahinnatakse: „Olen nii mõneltki kolleegilt kuulnud, et pole see nii tähtis midagi, eriti tänapäeval, kus on võimalik elektrooniliselt suhelda. Aga suhtluskanali loomine ja algatamine on vahetus suhtluses ikka midagi muud. Ma ei oleks oma Valladolidi kolleegidega praegustes ühistes projektides, kui ei oleks nendega sel viisil koos töötanud.“

Tema sõnul võib teadlase loodud üksik kontakt tunduda väike asi, kuid laiemas plaanis aitavad just need sidemed teaduse arenguks vajaliku võrgustiku luua. „Kogu Eesti teadusele on minu paar uut sidet muidugi üsna väike piisake, aga kui igal teadlasel tekib uusi kontakte, saab piiskadest meri,“ ütleb Kalam.

Eriliseks teeb Kalami loo see, et ta ei läinud välismaale üksi. Hispaaniasse kolis kaasa kogu pere ja järeldoktorantuuri ajal sündis perre ka viies laps. Kalamite peres kasvab seega üks kolmanda klassi õpilane, üks esimese klassi õpilane ja kolm lasteaialast. „Mul oli algusest peale siht, et me teeme seda kõik koos või ma ei tee seda üldse,“ ütleb ta. Pere kasutas ühiselt võimalust nii Hispaania looduse kui ka hispaania kultuuri avastamiseks. Välismaal elamisega kaasnes lisaks maailmapilti avardavale kogemusele ka üks igapäevaelu püsivalt muutnud otsus. Nimelt viibisid lapsed Hispaanias koduõppel, millega otsustati Eestisse naastes jätkata.

Sageli räägitakse, et teadlaskarjääri ja pereelu on keeruline ühitada, kuid Kalam ütleb, et teadlase töö üks suurimaid eeliseid on paindlikkus: „Teadlaste seas on levinud nali, et teadustöö suurim pluss on võimalus töötada kas või laupäeva öösel kell kaks, aga suurim miinus see, et siis sa töötadki laupäeva öösel kell kaks.“

Samas leiab Kalam, et teadlase elus on ka keerulisi tahke. Peamine väljakutse on tema sõnul leida aega puhkamiseks, et mitte läbi põleda. Tähtsaks peab ta ka inimsuhteid, mida töökeskkond pakub. „Neil, kes on pidevalt töö juures ja suhtlevad, kipub rohkem tekkima ka huvitavaid võimalusi, mõttekaaslasi, projekte ja koostöövõimalusi, võrreldes nendega, kelle iga vaba hetk kuulub perele,“ arvab Kalam, meenutades näitleja Denzel Washingtoni kuulsat tsitaati, et kui sa piisavalt kaua juuksurisalongis passid, siis varem või hiljem sul ka juukseid lõigatakse.

Noortele, kes kaaluvad teadlasteed, kuid pelgavad selle tasuvust, annab Kalam ausa soovituse: „Pole mõtet teha midagi, mille vastu pole kirge. Aga kui keegi kardab, et kas teadlasena ikka söönuks saab, siis saab ikka. Kui kõrval on abikaasa, kellega koos tööd teha ja peret hoida, saavad ka viis last söönuks.“

Järeldoktorantuuri kogemusele tagasi vaadates peab Kalam kõige väärtuslikumaks just võimalust ühitada teadustöö ja pereelu. Hispaanias tekkis neil hea suhe kohaliku ülikooli kolleegide ja nende peredega, kellega üksteise juures külas käidi. Lisaks teadustulemustele ja rahvusvahelistele kontaktidele jääb sellest perioodist seega alles midagi raskemini mõõdetavat, kuid sama tähtsat – kogemus, mis kujundab nii teadlast kui ka inimest. „Kogu see ettevõtmine oli arendav professionaalses plaanis ja rahuldustpakkuv isiklikus mõttes. Tunnen tänutunnet, et kõik nii hästi läks,“ võttis ta kogetu kokku.