Heino Ainso mälestust kandev stipendium toetab Joonas Veerme uurimistööd inimõiguste rollist Balti küsimuse tõstatamisel ÜRO-s

Fondist toetatakse Tartu Ülikooli ajaloo ja õigusteaduse üliõpilaste ning töötajate ajaloo ja rahvusvahelise õigusega seotud uurimistöid, sh nende tutvustamist seminaridel ja konverentsidel, tõlketöid ja avaldamist trükis. Toetust võib kasutada ka uurimistööga seotud erialaseks enesetäiendamiseks välismaal.

Veerme uurimistöö fookuses on pagulasbalti organisatsioon BATUN (Baltic Appeal to the United Nations) ning inimõiguste roll Balti küsimuse teadvustamisel ÜRO-s aastatel 1971–1991. Ta analüüsib, kuidas inimõiguste temaatika kujunes oluliseks vahendiks Balti riikide iseseisvuspüüdluste rahvusvahelisel esiletõstmisel ning millised rahvusvahelise poliitika tegurid seda protsessi mõjutasid.

Uurimistöö käigus on Veerme kogunud arhiivimaterjale Läti Riigiarhiivist Riias ning tutvustanud oma uurimistööd mitmel teaduskonverentsil. Samuti on ta pidanud bakalaureuseõppe tudengitele loengu inimõiguste teemal õppeaines „Külm sõda“, tuues näitena esile just BATUN-i tegevuse. Märtsis ilmus ajalehes Postimees tema koostatud tutvustus Sirje Okas Ainso raamatule „BATUN-i lugu. Balti Apell ÜRO-le 1966–1991“.

Magistritööst on praeguseks valmis ligikaudu pool ning töö valmib 2026. aasta maikuuks. Stipendium võimaldab Veermel keskenduda õpingutele ja uurimistöö lõpetamisele ning jätkata selle tutvustamist teaduskonverentsidel. „Kahtlemata aitab stipendiumi saamine kaasa minu arengule südamelähedases valdkonnas. Ühtlasi näen seda kui tunnustust seni tehtud tööle,“ sõnas Veerme.

Heino Ainso nimeline rahvusvahelise ajaloo fond asutati 2023. aastal tema abikaasa poolt Tartu Ülikooli Sihtasutusele tehtud annetusest. Heino, kes oli pagulaseestlane ja elas suurema osa oma elust Ameerikas, tundis suurt huvi poliitika vastu. Tema poliitilise tegevuse kõrgpunktiks oli Balti riikide iseseisvuse taastamisele suunatud organisatsiooni BATUN asutajaliikmeks (1966) ja korduvaks esimeheks olemine. BATUNi raames tehti üle 25 aasta järjepidevat koordineeritud tööd ÜRO ning mitmete suurriikide välisministeeriumite juures Eesti iseseisvuse taastamise nimel. Aastatel 1991–1995 töötas ta Eesti Vabariigi diplomaadina Eesti alalises esinduses ÜRO juures ning aastatel 1995–1997 Tallinnas Eesti Välisministeeriumis. Ta lahkus meie seast 2023. aastal 85-aastasena.