Voldemar Siimoni mälestusstipendiumiga tunnustati nelja humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna üliõpilast — Tartu Ülikooli Sihtasutus
Tagasi

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse bakalaureuseõppe teise aasta üliõpilane August Lippus näeb stipendiumis võimalust keskenduda oma õpingutele. „Minu jaoks tähendab stipendiumi saamine, et saan tuleval õppeaastal pühendada rohkem aega oma erialastele huvidele ning pean vähem pingutama argiste rahaküsimuste kallal. Nii olen ma ise õnnelikum ning loodetavasti saab seeläbi ka ülikool mõnevõrra õnnelikumaks,“ ütles Lippus.

Etnoloogia, folkloristika ja rakendusantropoloogia magistriõppe esimese aasta üliõpilane Ülle Ottokar kasutab stipendiumi oma magistriprojekti elluviimiseks. Ta uurib, milline on inimeste  igapäevase füüsilise, vaimse või emotsionaalse valuga seotud sisekõne, suhtlemine ja selle mõju valuga toimetulekule. „Stipendium toetab minu magistriprojekti uuringu läbiviimist võimalikult heal tasemel, kindlustab selle, et saan plaanid teoks teha ning annab julgust ja indu magistriprojekti väljundi loomisega edasi minna,“ sõnas Ottokar.

Sama õppekava magistrant Andra Rahe uurib, milline on psüühilise erivajadusega inimese identiteedikäsitlus argielus ning kuidas see väljendub eneserepresentatsioonides. Ta leiab, et stipendiumi saamine on suureks kergenduseks. „Minu töömeetodid nõuavad palju rahalisi ressursse ning tänu sellele saan nüüd vabamalt oma välitöödele keskenduda. Olen väga uhke, et mind on oma osakonnas märgatud ja tunnustatud,“ ütles Rahe.

Keeleteaduse magistriõppe esimese aasta üliõpilane Kertu Zahharov suundub stipendiumi toel Ungarisse õpirändesse, et omandada rahvusvahelist kogemust ja süvendada erialaseid teadmisi. „Olen väga-väga tänulik selle tunnustuse eest! Voldemar Siimoni stipendium toetab minu akadeemilist arengut ühes vanimas ja prestiižseimais ülikoolis Ungaris ning aitab saada hindamatu rahvusvahelise kogemuse,“ ütles Zahharov.

Voldemar Siimon (1917–2008) oli Kanadas elanud väliseestlane ja mereväelane. Ta kuulus nn soomepoiste hulka (Eesti vabatahtlikud Soome armees). Pärast II maailmasõda põgenes ta välismaale ja elas suurema osa elust Kanadas Torontos. Ta oli sealsete väliseestlaste kogukonnas tuntud ja lugupeetud liige ning pärandas Tartu Ülikooli Sihtasutusele 100 000 CADi, et toetada etnoloogia ja keeleteaduste üliõpilasi.