Kogemuslugu: Linda Mae Nummerti vahetussemester Saksamaal

Kes Sa oled, mis Sa õpid ja miks Sa stipendiumile kandideerisid?

Olen Linda Mae, usuteaduskonna 3. kursuse üliõpilane. Kandideerisin Carl-Otto ja Georg Riesenkampffi stipendiumile möödunud kevadel enne semestriks Saksamaale sõitmist. See oli selline ilus kokkusattumus minu jaoks, et just sel ajal oli loodud fond Eesti ja Saksamaa kõrgkoolide üliõpilasvahetuse edendamiseks. Ei olnud küsimustki, et kandideerin.

Kuidas Sa kasutasid oma stipendiumi?

Õpingutest lähtuvalt võtsin eesmärgiks Saksamaal palju ringi reisida, külastada suuri ja väikeseid kirikuid. On ju sealne usuelu palju kihavam – ka lihtsalt ühiskonnas rohkem esil. Mul oli soov näha, mida usu elamine tegelikult tähendab. Akadeemias jääb teema tihti raamatukaante vahele, räägime palju religioonide sisulisest, mõttelisest poolest. Tahtsin aga rohkem näha, millisel kujul religioossus ühiskonnas avaldub, praktikas väljendub. Ja kus siis veel, kui mitte kirikus ja igapäevases kirikuelus. Seda kogemust ma sinna Saksamaale otsima läksingi.

Jõudsin Tübingenist regulaarse õppetöö kõrvalt Saksamaa eri paiku: Berliini, Hamburgi, Stuttgarti, Heidelbergi ja mujale. Need käigud ja külastamised on nii erilistena meeles. Nägin inimesi, keda poleks kunagi näinud ja kohtasin mõtteid, millega poleks muidu kunagi kohtunud. Näiteks jättis kustumatu mälestuse St. Fidelis Kirche Stuttgartis: saal täis inimesi kogunenud jumalateenistusele, istumas keset kirikusaali näod vastamisi, altar ruumi keskel. See lõi koguduse ja õpetaja vahele hoopis teistsuguse dünaamika, kui meie jaoks harjumuspärane. Kuus kuud hiljem ikka meenutan seda erilist tunnet, mis seal tekkis.

Muidugi kaasnes ringi reisimisega tugev keele praktika. Igal võimalusel haarasin kohalikel sõnasabast kinni ja nüüd olen täiesti veendunud, et vaid nii ongi võimalik keelt õppida. Ilma stipendiumi ja selle loodud võimalusteta oleksid minu kokkupuuted päris Saksamaaga palju ahtakesemaks jäänud. Seda enam, et vahetusüliõpilaste ringkonnas toimetatakse reeglina inglise keeles. Kohtusin omavanuse saksa noormehega, kes oli väga huvitatud Eestisse tulemast ja eesti keelt õppimast. Ta oli meie keele ja kultuuriga kokku puutunud oma vanahärrast naabri kaudu, kes kunagi okupatsiooni eest siit Saksamaale pages. Mõelda vaid, kuidas mingi rakuke Eestit aastakümneid kuskil edasi hingas ja uusi võrseid ajas. Neid pärastlõunaid, kui õppisime pargis muru peal saksa keeles eesti keelt, on lihtsalt võimatu unustada. Seda väikest panust kahe kultuuri vahelise silla ehitamisse.

Kuidas Sa leidsid endale sobiva stipendiumikonkursi?

Olen tänulik oma suurele õele, kes on alati soovitanud stipendiumidel silm peal hoida. Nii sirvisingi enne Saksamaale minekut Tartu Ülikooli Sihtasutuse kodulehte, kusjuures olin esiti umbusklik, sest arvasin, et rahalised toetused liiguvad teistes valdkondades. Seda suurem oli rõõm leida nimekirjast see fond, mis oli loodud täpselt selleks, milleks ma välismaale läksin. Minul oli kultuurihuvi ja Riesenkampffi perekonnal soov seda toetada.

Kas Sulle avanes veel mingeid võimalusi tänu stipendiumile?

Isiklikul tasandil oli kõige olulisem, mis stipendium mulle andis, usk, et ma saan hakkama. Nii lihtne ja nii oluline see kogemus oligi. Muidugi õppisin ma palju oma eriala kohta, aga ausalt öeldes on see juba teisejärguline. Noore inimesena nautisin just võimalust minna, olla, näha, tegutseda. Selles peitubki stipendiumide ilu – teha võimalikuks miski, mis iseenesest võimalik ei oleks.

Mis on Sinu 3 soovitust stipendiumitaotlejatele?

Stipendiumi taotlejale kehtivad needsamad soovitused, mis ka elus üldiselt mööda külge maha ei jookse: esiteks, ära karda unistada. Teiseks, julge võtta vastutus. Ja kolmandaks, jää alati iseendaks.